22 august, 2016

Sisukord

Tihti küsitakse kommentaarides, et kuidas sa üldse Kanadasse sattusid või mismoodi te Matt'iga tuttavaks saite? Tegin lühikokkuvõtte koos daatumite ja paari lingiga, sest pärast pea nelja aastat blogimist ei ole enam lihtne kõiki postitusi läbi lugeda...

- - -

Aastal 2012 otsustasime toonase peikaga aastaks reisima minna ja valisime sihtkohaks Kanada. Kusjuures täiesti lambist. Võib-olla natuke sellepärast, et ühed sõbrad olid seda juba teinud ja paistsid valikuga rahul olevat. Alguses plaanisime (Kanadast midagi teadmata) Torontosse jääda, aga sõbrad (jaa, ikka needsamad) ütlesid, et me polevat Toronto-tüüpi inimesed, pigem juba Vancouver või Calgary. Guugeldades tundusid need kaks linna suht sarnased (appi kui petlik on internet) ja Vancouveri kasuks otsustasime ainult sellepärast, et siin on ookean. Vancouverist sai hiljem minu kõige-kõige lemmikum linn ja pole ka ime, sest sellisele ilule on sulaselgelt raske vastu panna.

Ahjaa, enne Kanadasse reisimist veetsime paar kuud Aasias, nii et 2013 jaanuar-märts postitused pärinevad sealt (ettevaatust: suur doos helesinist vett ja valget rannaliiva). Puhkamise käigus juhtus nii mõndagi, kraanist ei tulnud sooja vett, lennujaam kaotas kohvrid ära ega tahtnud enam tagasi anda, turul müüdi lillasid mune ja söödi peaaegu valmishautud tibusid ja nii edasi. Toonased enimloetud postitused olid "Kotisaaga" ja "Coron vol 1".

Märtsikuine Vancouver üllatas 17. soojakraadi, lakkamatu päikesepaiste ja lõputu õitemerega. Kõik puud-põõsad-peenrad olid värvidest lookas. Ma polnud elu sees midagi sellist näinud! Ja kuna Kanadas on väga populaarne üürida korterist üht tuba, siis sellest alustasime meiegi.

Järgmiseks oli vaja leida töö - Eestis olin psühholoog ja ka siin lootsin leida midagi sotsiaalvaldkonnast. Nii sattusin autistlike inimeste tugitöötajaks ja pool aastat hiljem sain selle maja juhatajaks. Edasi läks elu huvitavaks, autistid on lõputu huumoriallikas ja töötajad… noh kaldusid aegajalt musta huumori valda. Erinevatest seikadest kirjutasin aastate jooksul näiteks siin, siin, siin, siin, siin, siin ja siin. Tööjutte oli kindlasti veel, aga ma ei jõudnud kõiki linke välja otsida.

Üsna kiiresti sai võõraga korteri jagamisest pehmelt öeldes isu täis, aga kesklinna hinnad olid omaette üürimiseks liiga krõbedad ja kaugemale ei tahtnud me esialgu minna. Aga siis selgus, et tuleb ainult soovida ja ükskõik kui jabur see ka poleks, läheb soov lõpuks täide. Ja nii saimegi uue kodu, kus oli piisavalt ruumi, et kõik soovijad saaks laupäevaõhtuti külas käia. Nendelt üritustelt pärinevad pea kõik mu kohalikud eesti sõbrad, sealhulgas Matt, kes noh, on rohkem ikka kanadalane (vaatamata eestlastest vanavanematele)

2014 märtsis said meie Working/Holiday viisad läbi. Ma teadsin kohe, et tahan kauemaks jääda, alustasin Young Professionals viisa taotlemist ja kuni viimase hetkeni polnud teada, millega kogu närvikõdi lõpeb. Kustav polnud päris kindel, kas Kanadast peaks meie uus elupaik saama ja ühtlasi olnuks tal keerulisem teise aasta viisale kvalifitseeruda, seega ei hakanud üritama ning taotles hoopis pooleaastase turistiviisa.


Suvi on aga Eestis ju ütlemata mõnus ja kuna koduigatsus oli kah suureks kasvanud, otsustas Kustav juunis mõneks ajaks koju lennata, et vähemalt üks meist vahelduseks sõpru ja perekonda näeks.


2014 suvel andsime lõpuks ometi elamisloa taotluse sisse. Sel ajal käis kõik veel paberkandjal ja kogu protsess võttis meeletult kaua aega. Ja närve. NII palju närve! Oktoobri lõpus tuli Kustav korraks Eestist tagasi ja otsustasime selle puhul alustuseks hoopis Mehhikos kokku saada ja nädalakese suvitada.

2015 veebruaris oli Kustavil Eestis põlveoperatsioon ja ta pidi pärast paari nappi koosveedetud kuud jälle koju lendama. See oli kõige keerulisem aeg, sest elamisloa taotluse protsess ei liikunud mitte kuskile, korteriomaniku poeg kolis mu külalistetuppa, kogu privaatsus oli korraga kadunud, seejärel otsustas omanik korteri üldse maha müüa ja iga mõne aja tagant käisid huvilised seda vaatamas ning mina ei teadnud, mille järgi uut üürikat valida, sest üks versioon oli, et Kustav tuleb suht kohe tagasi ja teine, et alles sügisel.

Aga siis leidsin täiesti juhuslikult sellise kuulutuse, millel tundsin kohe oma tulevase kodu ära ning algas võidujooks, et teistest huvilistest parem olla. Algas elu kanade ja ämblike keskel. Kodu ise oli muidu selline väike ja nunnu.

2015 kevadel otsustasime Kustaviga lahku minna, olime ju selleks ajaks peaaegu terve aasta teine teisel pool maakera elanud ning mingit head lahendust ei paistnud. Mõned kuud jõudsin vallaline olla ja oli kah tore, aga suvel hakkas mu hea sõbra Matt'i külmkappi üllatuslikul kombel mu lemmikšokolaadi tekkima, üks asi viis teiseni ja mingil hetkel oligi mul uus boyfriend.

Edasi vehkisin mina tööd teha (küll klientide, küll töötajatega maadeldes) samal ajal kui Matt viimast aastat arstiteaduskonnas rabas. Vähestel vabadel hetkedel õppis ta eesti keelt ja mina muudkui blogisin, et kui ebaloogiline see on (proovige ise välismaalasele tõlkida sõna "minema" käänamine, kus kõik muudkui "lähevad"; kõigest muust veidrast rääkimata).

Sügisel käisime korra Las Vegas's ja talvel mu parima sõbranna juures New York'is, vahepeal jõudsin lõpuks ometi kohalikud load teha ja auto osta, mis tegi mu elu ja liikumise hoobilt lihtsamaks.

2016 märtsis tutvusin lähemalt Kanada arstide residentuurisüsteemiga, mis on Eesti omast totaalselt erinev, mistõttu kirjutasin selle ka pikemalt lahti. Sinnamaani olin arvanud, et Matt'i plaan kuskile väiksemasse kohta kolida on rohkem nagu soovmõtlemine, kuniks ühel hetkel ehmatusega mõistsin, et tal pole kombeks niisama unistada. Märtsis ja aprillis käisime erinevaid maju vaatamas, et leida selline, kus Matt'il oleks suur aed (mille muru ta õilsalt lubas ise niita) ja Anul terve garderoob (sest senises kodus polnud kappigi).

Minu jaoks tähendas uude linna kolimine suurt muutust ja seda otsust polnud teps mitte kerge teha. Igatahes leidsime aprilli alguses Nanaimosse uue kodu ja kuu lõpus lendasin esimest korda üle kolme (!) aasta Eestisse perele ja sõpradele külla (peaasjalikult ema juubelile), jättes Matt'i Kanadasse lõpueksameid kirjutama (kes on pikemalt lugenud, teavad, et Matt on kõvasti suurem Eesti-fänn kui mina). Tagasi jõudes andsin tööl lahkumisavalduse ja osalesin nädal aega järjest erinevatel Matt'i koolilõputseremooniatel. Aga enne seda sain kätte alalise elamisloa, mille nimel olin aastaid võidelnud ja unistanud ning lugematu hulga närve kulutanud.

2016 juunis kolisime Nanaimosse ja sealt edasi algas täiesti uus elu. Ostsime karbitäie tibusid, ehitasime neile väikse maja ja sisustasime enda suurt. Kuna ma olin eelnevad kolm aastat põhimõtteliselt katkematult tööd rüganud, vabu päevi ainult paariks lühireisiks võttes, otsustasin suve vabaks võtta, mõnuga diivanil raamatut lugeda ja niisama lõõgastuda. See plaan läks suhteliselt lörri, sest esimene kuu polnud meil diivanit ja üleüldse oli nii maja sisustamise kui puude-põõsaste istutamisega nii palju tegemist, et igav ei hakanud.

Septembris kandideerisin jälle autistlike noorte tugitöötajaks ja seekord juhtus nii, et ametikõrgendust anti enne kui jõudsin lepingule alla kirjutada. Nii saigi minust nii grupikodu- kui ka noorteprogrammi juhataja.

Suve alguses võttis elu juba täitsa uue pöörde kui selgus, et me saame lapse.


Aitäh, et kaasa elate,
Teie Anu

Uutest postitustest teavitab kõiki liitunuid: https://www.facebook.com/seiklusjutud

17 kommentaari:

  1. Anonüümne22/8/16 09:16

    väga armas tegelikult, et oma elu meiega jagad :) Sa oled selline madala profiiliga, kuid siiski üllatavalt populaarne. Meil on erinevates seltskondades ikka ja jälle välja tulnud, et paljud loevad sinu blogi :)
    Soovin sulle ja Mattile kõike head ning ilusat tulevikku! Meie aga loeme siinpool ekraani ja elame kaasa :)

    VastaKustuta
  2. Ma pean ütlema, et on vähe blogisid, mida ma loen ning see oli selle maailma avastamise kõige algus ja siiani kõige lemmikumaks jäänud. Ma naudin Su kirjastiili, naersin pisarateni nende hetkede üle mida autistid suutsid korraldada (olen ka ise olnud tugiisik) ja hoian teie seiklusele pöialt ka edaspidi. :)

    Rõõmu!

    VastaKustuta
  3. Leidsin su blogi umbes aasta tagasi ja olen andunud fänn! Lugesin tagantjärgi kõik algusest peale läbi. Sul on annet igapäevane elu huvitavaks kirjutada ja boonusena muidugi pildid! Hetkel ootan huviga kodupostitusi ja muidugi kanad! :)
    Tutvustasin su blogi ka oma sõbrannale, kes elab hetkel USA-s kuid tõenäoliselt tuleb töö tõttu pikemaks ajaks Torontosse kolida. Ta õpetab ülikoolis eesti keelt :D

    Olge siis ikka tublid ja mõnusad edasi! :)

    VastaKustuta
  4. No täielik lemmikblogi mul :)
    Jätka samas vaimus!

    VastaKustuta
  5. Anonüümne22/8/16 12:19

    Mu lemmik blogi! Võiksid küll tihemini kirjutada, aga aitäh, et üldse seda teed :-)

    Kas suhtled Kustaviga enam üldse?
    Kui vanad te Mattiga olete?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kustaviga praktiliselt ei suhtle enam.

      Matt on 30, mina 33.

      Muuseas, ma hea meelega kirjutaks tihemini, aga mul on nii sündmustevaene elu praegu :)

      Kustuta
    2. Kirjuta Tofinost palun :)

      Kustuta
  6. Sellest ajast, kui selle blogi avastasin, on see üks minu lemmikuid. Kirjutad nii toredalt. Elan teile kaasa :) Ja need kanad, oh, tahaks endalegi!

    VastaKustuta
  7. Mina loen ka alati ja lustiga!

    VastaKustuta
  8. Loen teie kommentaare ja rõõmustan! Mul on nii hea meel, et inimestele meeldib ja mõnele lausa nii väga, et terve blogi läbi lugeda! Kodu- ja kanapostitusi kindlasti tuleb, loodetavasti läheb muu elu kah põnevamaks, kodusolemine hakkab vaikselt ammendama. Mul oli seda puhkust muidugi ka vaja, aga nüüd läheks hea meelega hoopis tööle kui keegi võtaks :) Aga noh, kõik juhtub põhjusega, ma väga ei kurda. Ise ju tahtsin diivanil peesitada ja raamatuid lugeda, seda olen ma nüüd küll palju teha saanud.

    VastaKustuta
  9. Anonüümne22/8/16 19:06

    Ma alati ootan, millal sa uue postituse kirjutad. Mulle väga meeldib su kirjutisi lugeda, sest kirjutad nii positiivselt ja muheda huumoriga. Ma saan täitsa aru, miks Eestis ära kolida tahtsid ja rõõmustan väga, et oled Vancouveris ja Nanaimos endale toreda elukoha oled leidnud! Mulle ka Eesti sombused sügisilmad üldse ei istu. Sel aastal algasid need lausa augustis :( Aga tugivõrgustik on siin liialt tugev, et ära kolida.

    Igal juhul ma soovin sulle uut mõnusat töökohta, et saaksid meile uusi naljakaid tööjutte ka pajatada, ning rõõmu ja õnne koosellu! :) Kadri

    VastaKustuta
  10. Anukene, sa oled super ja blogi on super aga kas ei saaks iga hommik yhte postitust? :P Need on mu lemmikhommikud kui saan diivanil kohvi juua ja su blogi loen :)
    Mirjekas

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aga põhimõtteliselt saan ise ka aru, et seda on palju palutud ;)

      Kustuta
  11. Mulle ka niiiiiiiiiiiiiiiiiiii meeldib lugeda. :) Aitäh sulle! Olete vahvad!

    VastaKustuta
  12. Lugesin su blogi alates Aasia postitustest läbi ning väga lahe ja tore inimene paistad olevat! :)
    Ps: olen varemgi mitu korda siia lehele sattunud, aga see seeditud herneste värvi taust (nagu keegi väga tabavalt paar aastat tagasi kommenteeris :D ) peletas mu alati minema! Aga mul on hea meel, et ma ikka su blogile võimaluse andsin :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hahaa, jaa see taust vajaks veidi uuendamist :)

      Kustuta